"Kuidas me ilma botikuteta Lätis käisime - ehk Winter Challenge 2006 avapauk Lätis.



Reede, 27.10.2006

	Olles eelneval õhtul täie pühendumusega koos Margrediga (tänud!) oma rebasele särki teinud ning seetõttu ning teisalt hommikul kella kuuese äratuse pärast sain öösel vaid paar loetud tundi magada. Reedene päev möödus rebaste retsimise täheall, ning usun et saime sellega edulsielt hakkama, õhtul väike linnaring ning siis taas Sammyga kokku saama. Kuna minul oli eelnevalt Viljandi võistlejatega kokku lepitud, et laupäeva hommikul kell kuus olen viksis,viisakas ja Viljandis (mida kuradit ma mõtlesin???) oli selge et midagi ekstravagantset toimuma ei saa. Tee viis Sammy juurde kus sai natuke elu probleeme lahatud, ning seejärel magama mindud. 



Laupäev, 28.10.2006

	Taaskord poolteist tundi magamist ning siis kordamööda äratamise üritused Sammy ja Margredi poolt. Pool tundi peale planeeritud ärkamisaega (ok täpselt planeeritud väljumisajal) said nad mind kahepeale üles. Hommik nagu muiste, täielik õudukas, ei jaganud ööd ega mütsi, uni rammis nii et vägisi oleks tahtnud selle voodi endaga kaasa võtta. Olles lõpuks unesegasena autosse istunud avastasin, et kell on 4.57. Kiire "ilmselt ma siiski ei jõua kuueks Viljandisse" fakti konstanteerimine ning minek. Et uni oli raju ja ilm niru, otsustasin et ei hakka rahulikult kulgema, ehk ei võta endale liigset magamajäämise riski. Viljandis olin ma täpselt tund ja 9 minutit hiljem, kus Kuldar ja Ahti oma peamehaanikuga mind juba Statoilis ootasid. Kiire teine hommikukohv, väike võiku ja off we go. Või siiski mitte? Ahti nimelt päris minult et kas mul ikka pass on kaasas. Tuim inimeseloom nagu ma olen vastasin ükskõikselt et ei, küsimusele, et sul on ID või vastasin samuti ei. Paar hetke hiljem mõistsin, et on täiesti võimalik, et ma tulin Viljandisse hommikust sööma, ent kiire tuulamine Passati avarustes tõi mustade võistluspükste taskust nähtavale meeliülendava tumesiniste kaantega paberikogumiku.

	Paanika läbi, parkisime minu auto Kuldari maja ette ning läksime temaga edasi. Reisist ma ilmselgelt midagi ei mäleta sest minuteada oli kogu trassi peal ainult kolm objekti (Kuldari maja-Piir-Rada), kõik muu möödus kui unenäos...



	Esmane mulje rajal oli "what the f**k?" repertuaarist, st olemuselt oli ta midagi hoopis teist kui meie silmad olid harjunud nägema. Kohe oli aru saada, et võimsamad mootorid sin praktiliselt eelist ei oma. Too rada on ilmselt kõige aeglasema konfiguratsiooniga, mida ma kunagi näinud olen. Seda loen ma pigem heaks omaduseks (igal rajal peab olema omapära), ent Eestlastele, kes on teistsuguste radadega harjunud Eestlastele tähendas see võiduðansside vähenemist.